Koormustest on diagnostiline meetod, kus laboratoorsetes tingimustes uuritakse organismi kohanemisreaktsioone doseeritud füüsilisele koormusele.
Koormustesti tulemused annavad võimaluse võrrelda patsiendi võimekust soolise ja vanuselise keskmisega ning korduval uuringul ka iseendaga.
Spordimeditsiini SA-s tehakse kardiaalseid ja kardiopulmonaalseid koormusteste, mille viib läbi spordiarst, keda abistab õde.
Koormustesti ettevalmistamisel kleebitakse uuritava rindkerele ühekordsed elektroodid, kardiopulmonaalseks uuringuks kinnitatakse näole mask ja ühendatakse kõik aparatuuriga.
Patsiendi soovi, varasemalt sooritatud koormusteste, tervislikku seisundit ja spordiala arvestades tehakse astmeliselt tõusvate koormustega test kas veloergomeetril (VEM) või jooksurajal (nimetatakse ka koormusrada, jooksulint, tredban, treadmill).
Arst jälgib koormusel ja taastumisel pidevalt südame-veresoonkonna kohanemisprotsesse 12-lülitusega
EKG-l, fikseerib koormusastmetel südamelöögisageduse SLS (SLS on tervetel patsientidel sama, mis pulsisagedus PS ehk pulss) ning mõõdab vererõhku (RR).
Koormustest lõpetatakse maksimaalse tulemuse saavutamisel või uuritava tervisenäitajate/enesetunde halvenemisel.
Pärast koormustesti teeb spordiarst kokkuvõtte terviseuuringu tulemustest, mille alusel hinnatakse sportlase töövõime näitajaid. Terviseuuringu kokkuvõte ja tulemused võivad olla treenerile abiks personaalse treeningkava koostamisel.
PWC170 (Physical Working Capasity) arvutatakse valemiga ja näitab kehalise koormuse võimsust südame löögisagedusel 170 lööki minutis. PWC170 näitajat saab kasutada ka südametöö ökonoomsuse iseloomustamisel.
MET (Metabolic Equivalent of Task) arvutatakse valemiga ja näitab mitu korda on uuritav võimeline suurendama oma hapnikutarbimist võrreldes puhkeolekuga. Mida suurem on MET, seda parem on vastupidavus ehk aeroobne töövõime.
1MET = 3,5mlO2min/kg.
VEM-il ja erinevate jooksuraja testide protokollide alusel mõõdetud MET-sid on erinevad.
VO2max (peak) ehk hapnikulagi VO2peak (ml min/kg) on maksimaalne hapniku hulk, mida organism on võimeline omastama. Maksimaalne hapnikutarbimine (hapnikulagi) iseloomustab organismi vastupanuvõimet kestvale pingutusele. Mida suurem on maksimaalne hapnikutarbimine, seda parem on vastupidavus ehk aeroobne töövõime.
Aeroobne lävi (AeL) – aeroobsel lävel on hapniku omastamine (%O2) kõige suurem ja toimub esmane ventilatsiooni tõus.
Aeroobsel lävel ja sellest madalama intensiivsusega treenides arendatakse peamiselt põhivastupidavust, kus energiaallikaks on valdavalt rasvad. Aeroobse läve piirkonnas treenides paraneb organismi võime teha pikaajalist väiksema intensiivsusega tööd. Sellise treeninguga suureneb väikeste veresoonte (kapillaaride) võrgustik ning paraneb südame ja lihaste hapnikuga varustamine.
Hea põhivastupidavusega patsientidel on tugevam tervis ja paremad eeldused sportlikuks arenguks.
Anaeroobne lävi (AnL) – anaeroobsel lävel toimub hapniku omastamise (%O2) järsk vähenemine ja suur ventilatsioonitõus. Anaeroobse läve piirkonnas treenides on võimalik arendada südant ja mõjutada aeroobseid ainevahetusprotsesse,
tõsta maksimaalset hapnikutarbimist (VO2max). Anaeroobsest lävest intensiivsemalt treenides hakkab lihasesse kuhjuma süsivesikute lõpp-produkti, kiiret lihasväsimust põhjustavat piimhapet (laktaati).
Kopsude ventilatsioon on õhu liikumine läbi hingamisteede kopsu ja sealt välja. Ventilatsioon oleneb hingamislihaste jõust, kopsude elastsusest ja hingamisteede läbitavusest.
Telefonidel 699 6515 ja 699 6545 või kohapeal
Tondi 88, Audentese Erakooli III korrus, Tallinn
Registreerimiseks on vajalik patsiendi isikukood.
Koormustestile on oluline tulla õige ettevalmistusega. Lugege lähemalt, kuidas valmistuda
noorsportlase terviseuuringuks ja täiskasvanu terviseuuringuks.
dr Leena Annus
dr Ants Kiviselg
dr Muza Lepik
dr Krista Lääne
dr Marge Šuman
dr Meelis Vainu
dr Virve Vask