Koormustest on diagnostiline meetod, kus laboratoorsetes tingimustes uuritakse organismi kohanemisreaktsioone doseeritud füüsilisele koormusele.
Koormustesti tulemused annavad võimaluse võrrelda patsiendi võimekust soolise ja vanuselise keskmisega ning korduval uuringul ka iseendaga.
Koormustest on osa terviseuuringu kompleksist.
Spordimeditsiini SA-s tehakse kardiaalseid ja kardiopulmonaalseid koormusteste (tutvu all pool), mille viib läbi spordiarst, keda abistab õde.
Koormustesti ettevalmistamisel kleebitakse uuritava rindkerele ühekordsed elektroodid, kardiopulmonaalseks uuringuks kinnitatakse näole mask ja ühendatakse kõik aparatuuriga.
Patsiendi soovi, varasemalt sooritatud koormusteste, tervislikku seisundit ja spordiala arvestades tehakse astmeliselt tõusvate koormustega test kas veloergomeetril (VEM) või jooksurajal (nimetatakse ka koormusrada, jooksulint, tredban, treadmill).
Arst jälgib koormusel ja taastumisel pidevalt südame-veresoonkonna kohanemisprotsesse 12-lülitusega
EKG-l, fikseerib koormusastmetel südamelöögisageduse SLS (SLS on tervetel patsientidel sama, mis pulsisagedus PS ehk pulss) ning mõõdab vererõhku (RR).
Koormustest lõpetatakse maksimaalse tulemuse saavutamisel või uuritava tervisenäitajate/enesetunde halvenemisel.
Pärast koormustesti teeb spordiarst kokkuvõtte terviseuuringu tulemustest, mille alusel hinnatakse sportlase töövõime näitajaid. Terviseuuringu kokkuvõte ja tulemused võivad olla treenerile abiks personaalse treeningkava koostamisel.
Kardiaalsel koormustestil, lühendina EKGKT, jälgitakse südame-veresoonkonna adaptatsiooniprotsesse füüsilisel pingutusel ja taastumisel ning hinnatakse töövõimet. Uuring võimaldab diagnoosida kõrvalekaldeid südame-veresoonkonna talitluses.
EKGKT on täiskasvanute terviseuuringu kompleksi
A ja B osa ning noorsportlaste kompleksi A osa.
* Maksimaalne hapnikutarbimine VO2max arvutatakse kardiaalsel koormustestil kaudsel meetodil.
Kardiopulmonaalne koormustest, lühendina KPKT, on diagnostiline uurimismeetod, mis võimaldab koormuse ajal tervikuna hinnata vereringe, hingamise ja lihaste ainevahetust. Kõrvuti südame-veresoonkonna kohanemisprotsesside jälgimisele registreeritakse pidevalt hingamismaski ja gaasianalüsaatori abil hingamisfunktsiooni ning sissehingatava hapniku ja väljahingatava süsihappegaasi muutusi.
KPKT on täiskasvanute terviseuuringu kompleksi
C ja D osa ning noorsportlaste kompleksi B osa.
Laktaat ehk piimhape on süsivesikute ainevahetuse lõpp-produkt, mis kuhjub organismis intensiivsel lihastööl. Mida parem on inimese treeningtase ning lihaste töövõime, seda suurema koormuse juures piimhappe kuhjumine algab.
Nii algajad kui võistlussportlased saavad laktaaditesti abil teada soovitatavad treeningute intensiivsuse tsoonid ehk aeroobse ja anaeroobse lävede pulsisagedused. Teoreetiline aeroobse läve pulsisagedus on laktaadil 2mmol/l ja anaeroobse läve pulsisagedus laktaadil 4mmol/l.
Täpsemad aeroobse ja anaeroobse lävede pulsisagedused saab lugeda individuaalselt laktaadikõveralt, kus ühele teljele on märgitud erinevatel koormusastmetel mõõdetud laktaadi väärtused ja teisele koormuse näitajad (pulsisagedus, kiirus/kaldenurk või võimsuse W).
Samas tuleb arvestada, et laboratoorsetes tingimustes saadud tulemusi ei ole alati võimalik spordialade spetsiifilisust arvestades üle kanda tegelikku treeningsituatsiooni. Korduvate, standardsetes laboratoorsetes tingimustes teostatud testide abil saab aga kontrollida treeningute efektiivsust.
Laktaati määrab koormustesti käigus kapillaarverest (sõrmeotsa vere analüüs) õde ja ühe torkega analüüsi tulemus selgub sekunditega.
Laktaati võib määrata nii kardiaalsel koormustestil kui kardiopulmonaalsel koormustestil, kuid parimat informatsiooni koormusaegsete aeroobsete ja anaeroobsete protsesside kohta annab laktaaditest koos kardiopulmonaalse koormustestiga.
Laktaadi määramine on täiskasvanute terviseuuringu kompleksi B ja D osa. Noorsportlastel tehakse lisauuringuna vastavalt vajadusele.
Haigena koormustesti teha ei saa ja seetõttu on oluline, et tuleksite koormustestile tervena. Ägedast haigusest peab koormustesti tehes olema möödas vähemalt paar nädalat.
PWC170 (Physical Working Capasity) arvutatakse valemiga ja näitab kehalise koormuse võimsust südame löögisagedusel 170 lööki minutis. PWC170 näitajat saab kasutada ka südametöö ökonoomsuse iseloomustamisel.
MET (Metabolic Equivalent of Task) arvutatakse valemiga ja näitab mitu korda on uuritav võimeline suurendama oma hapnikutarbimist võrreldes puhkeolekuga. Mida suurem on MET, seda parem on vastupidavus ehk aeroobne töövõime.
1MET = 3,5mlO2min/kg.
VEM-il ja erinevate jooksuraja testide protokollide alusel mõõdetud MET-sid on erinevad.
VO2max (peak) ehk hapnikulagi VO2peak (ml min/kg) on maksimaalne hapniku hulk, mida organism on võimeline omastama. Maksimaalne hapnikutarbimine (hapnikulagi) iseloomustab organismi vastupanuvõimet kestvale pingutusele. Mida suurem on maksimaalne hapnikutarbimine, seda parem on vastupidavus ehk aeroobne töövõime.
Aeroobne lävi (AeL) – aeroobsel lävel on hapniku omastamine (%O2) kõige suurem ja toimub esmane ventilatsiooni tõus.
Aeroobsel lävel ja sellest madalama intensiivsusega treenides arendatakse peamiselt põhivastupidavust, kus energiaallikaks on valdavalt rasvad. Aeroobse läve piirkonnas treenides paraneb organismi võime teha pikaajalist väiksema intensiivsusega tööd. Sellise treeninguga suureneb väikeste veresoonte (kapillaaride) võrgustik ning paraneb südame ja lihaste hapnikuga varustamine.
Hea põhivastupidavusega patsientidel on tugevam tervis ja paremad eeldused sportlikuks arenguks.
Anaeroobne lävi (AnL) – anaeroobsel lävel toimub hapniku omastamise (%O2) järsk vähenemine ja suur ventilatsioonitõus. Anaeroobse läve piirkonnas treenides on võimalik arendada südant ja mõjutada aeroobseid ainevahetusprotsesse,
tõsta maksimaalset hapnikutarbimist (VO2max). Anaeroobsest lävest intensiivsemalt treenides hakkab lihasesse kuhjuma süsivesikute lõpp-produkti, kiiret lihasväsimust põhjustavat piimhapet (laktaati).
Kopsude ventilatsioon on õhu liikumine läbi hingamisteede kopsu ja sealt välja. Ventilatsioon oleneb hingamislihaste jõust, kopsude elastsusest ja hingamisteede läbitavusest.